esmaspäev, 2. veebruar 2015

Gabriel García Márquez "Sada aastat üksildust" (Kirjastus "Eesti raamat", Tallinn 1975)

Pole ammu sõna võtnud, sest viimased kuud on mu elu olnud selline. Ja ega ma ei kurda :) Tänan Siiri, et oled meie lippu kõrgel hoidnud! Kusjuures ma pole veel lugenud, et mida sa kirjutasid, kuid võtan plaani...
Aga lõpuks õnnestus mul lõpetada romaan, mille lugemist alustasin kunagi suvel (?). Arvasin, et võib-olla ei oska ma enam lugedagi, kuid natuke kordamist vana aabitsa abil ja sain hakkama küll.
Miks üldse hakkasin lugema "Sadat aastat üksildust"? Hea küsimus. Kui olin poole peal, siis mõtlesin ise ka, et miks ma seda teen... Tegelikult seetõttu, et see olevat üks oluline samm 20. sajandi kirjandusajaloos, kuulub klassikasse ning lõi omaaegseid pahviks. Kõlab ju piisavalt intrigeerivalt.
Nüüd kui sain selle lõpetatud, võrdleks ma seda Perec'iga (kellega mulle meeldib kõiki n-ö kummalisi teoseid võrrelda). Sarnasused avalduvad lugude kulgemisstiilis (põimitud ja tihe sündmusti pikemas ajas) ning üllatuslikus ahhaa-efektiga lõpus, ei saa unustada ka mõlema taotlust kirjutada midagi uut kuidagi uutmoodi. Raske lugeda, aga lõpus võib öelda, et hea on, et loetud sai.
Kuna pole pikema aja jooksul midagi n-ö analüüsinud (kui minu blogis kirjapandud katsetusi nii nimetada saab :P), ei oska ka kohe süvakihte uurida. Ausalt öeldes puuduvad mul ka ajaloolis-kultuurilised taustteadmised ning ei ole huvi end ka Kolumbia 20. sajandi keskpaiga poliitikaga kurssi viia. Nii et sügavale kihtidesse kaevuma ei hakka. Aga seda võin isegi mina oma algeliste teadmistega öelda, et tegemist on ühe hea näitega maagilisest realismist. Nii et kui see stiil ei sobi, siis on raske romaanist läbi närida (nagu näha juuresolevast tekstist).
"Sada aastat üksildust" kirjeldab ühe sugukonna lugu algusest lõpuni; seda kuidas nad ühte linna sattusid, seal elasid, võitlesid ja surid. Tekst on temperamentne ning kirglik; sündmused on metsikud ja hullumeelsed. Lugedes tabasin end tihti mõttelt, et mida keissinen. Põnev jah. Aga ma olen ikkagi klassikalise, tavalise realismi austaja, nii et minu jaoks liiga kõrgetes sfäärides keerutamine.
Hinne loole 3. Nõme on hinnata kiidetud klassikat nii madalalt, aga no ma ei saa midagi teha kui mulle ei meeldinud.* Maitse asi. Kui meeldib, siis väga; kui mitte, siis kohe üldse mitte. Külmaks ei jäta kindlasti.
 
* Tuletan siinkohal meelde, et hindamine on vastavalt lugeja enda huvile konkreetse teose vastu ega lähtu üldlevinud arusaamadest ning hinnangutest. Seepärast ei pruugigi olla lugemiku blogis kõik kuld hiilgav.

kolmapäev, 15. oktoober 2014

Nathaniel Hawthorne "Tulipunane kirjatäht" (Eesti Raamat, 1981)

Ploomike on eelnevalt selle raamatu kohta oma arvamuse esitanud (siin), sattus ka mulle see lõpuks pihku ja sai läbi loetud. Tegevustikku kordama ei hakka, Ploomike on selle piisavalt selgelt nii tegelaste iseloomuomaduste kui sündmustiku osas välja toonud, seega lisan vaid mõned tähelepanekud.

Tegemist on ühega nendest raamatutest, mis minu eelneva teadmise kohaselt on sümbolistlikku tähendust omavad. Kõik on ju ometigi kuulnud või näinud viiteid tulipunasele kirjatähele, olgu see siis halloween'i kostüümidega seonduvalt või lihtsalt üldkultuurilise viitena. Sellise üldise eelteadmisega varustatuna lähenesin mina raamatule, oodates sealt midagi sügavat, kõikemuutvat ja rikastavat, midagi, mis näitaks mulle põhjuse selle scarlet letter'i viidete olulisuse kohta. Olin eelnevalt kujundanud arvamuse, et tegemist on märgilise tähtsusega raamatuga, mille lugemine aitab ehk paremini mõista teatavaid viiteid või kulturilist keskkonda. No mitte väga. See raamat on lühike lugemine, pealiskaudne kirjatükk, mis kannab oma ajastu vaimu (üllatuslikult meesautor kirjutab abielurikkumise toime pannud naise aust ja võimalusest pattude kahetsemisele. Mitte lunastusele saavutamisest, kuid patu kahetsemisest. Sest sellisel langenud naisel pole lunastust ju loota).

Eks see plot ole selline lühike ja konkreetne - naine sai lapse oma seadusliku abikaasa eemalviibimise ajal ja selle eest määrati karistuseks et ta peab oma rinnal kandma abielurikkumist tähistavat tähte "A". Ja eks naine seda ka kannab, ka tükk aega pärast seda, kui sotsiaalne hukkamõist on vaibunud ja kadunud (mis puritaanide puhul on omaette ime tegelikult), sest naine ise kannab oma risti ja on ise see, kes end eksisammu pärast piitsutab. Niimoodi ta tagasihoidlikku, alandlikku ja allaheitliku elu elab kuni ära sureb.

Minu jaoks olid süžee ja teemaarendus ühetasandilised ja igavad ning raamatul puudusid seda lunastavad omadused. Asja ei teinud paremaks ka autori eessõna, kus ta ajastukohaselt tagasihoidlikkust teeseldes kiitles oma iseloomuomadustega. Päriselt, eessõna oli sisukam, huvitavam ja informatiivsem kui raamatu põhiosa. Pettumuse ja etteaimatavuse tõttu saab 2.

pühapäev, 12. oktoober 2014

Timo Porval, Tarvi Tiits "Just nii, härra seersant!" (Print Best, 2014)

Nagu esikaas lubab, siis on tegu kahe ajateenija ausa looga Eesti Kaitseväest. Olles läbi lugenud nii Hašek'i kui Remsu Švejki-raamatud, siis tuleb nentida, et kohati "Just nii, härra seersant!" killud on klassikute väärilised.

Raamat annab üpris detailse vaate Timo Porvali 11-kuulisest viibimisest ajateenistuses ja sellega kaasnenud mõtisklustest, kuna iga nädala või päeva kohta said märkmed ja ülestähendused tehtud nn päeviku vormis vahetult peale sündmuste toimumist. Porvali märkmeid ja ülestähendusi oma meenutuste ja nägemusega täiendanud ja tervikuks vorminud aastad hiljem Tarvi Tiits. Seega võib siiski kõiksugu tsitaate, parafraseeringuid ja kilde pidada üpris täpselt üles märgituks ning loodetavasti vaid minimaalsete liialdustega.

Huvitavad pildikesed saab võitleja vaimsest seisundist ja meelestatusest läbi kogu selle tralli ja rividrilli, lugedes momentidest, millal tahaks kaasvõitlejatele pasunasse anda või millal ülemusele sitasti öelda, kuidas vahel täistaevas või päikeseloojang on nii ilus ja kõrvalseisjad mõistvad ja heatahtlikud. Läbivalt on raamatus toodud mõttekäike kohustusliku ajateenistuse mõistlikkuse kohta ja ka praktiliselt ülemate poolt antud käskude kohta, püüdes välja selgitada, mis selle kõige otstarve või mõte siis lõpuks on. Sõjaväes raiutakse, et kui on, siis on, pole mõtet küsida, miks või kuidas, kuid mitte ei saa autorid üle ega ümber sellest, et kui on vajalik, siis ehk saab ka meeldivamat, paremate meetoditega. Lõuad pidada ja edasi teenida on osati mööda külgi maha jooksnud õpetus, kuid sellele vaatamata ei olnud kohanemine väga keerukas või raskendatud.

Raamatule annavad mahlakust nii aset leidnud episoodide enda veidrused kui ka kasutatud fraasid ja analoogiad. Sest noh, "rõõmsa sõjaväelase nägu on selline, nagu oleks tellisega näkku saanud", "76. polgu kõrihaavaga prostituut laulab ka teist üle!" ja "kui kuskil karjuda saab, siis mina olen platsis" on vaid osa ajateenija igapäevaelu saatvatest õpetussõnadest ja raamatus toodud vaimukustest.

Raamat aitas pisut paremini hoomata seda, mida siis Kaitseväes olles taluma ja lahendama peab, seega see võib suure tõenäosusega olla abiks nii mõnelegi tulevasele ajateenijale selleks, et aimata ette oma tulevikku. Ja suuta sellega vaimselt toime tulla. Soovitan, 4+

esmaspäev, 8. september 2014

Terry Pratchett "Making Money" (Corgi books, 2014)

Kui tahta lugeda midagi kerget, vaimukat ja tempokat, siis on Pratchett üldiselt kindla peale minek. Tõepoolest, "Making money" andis paraja pilkava ülevaate sellest, kui raske on kullastandardi pealt üle minna tänapäevasele valuutasüsteemile, kus raha tagatiseks on raha väljalaskja linna (antud juhul siis Ankh-Morporki) maine ja usaldusväärsus (ehk siis kuidas inimeste mõttemaailmasid muuta). Siiski jäi raamat kuidagi hambutuks ja tuimaks.

Jah, omajagu oli raamatus türanni ja diktaatorit Vetinarit, kes tegelikult poliitiliselt ülimalt teadlik ja linna üldist heaolu silmas pidav heatahtlik valitseja. Tema tegelast puudutavaid kohti oli nauding lugeda. Leidus ka üks Igor, natuke komandör Vimes'i, paar võlurit, klouni, libahunti ja vampiiri. Ning muidugi golemid. Kogu selle kirju seltskonnaga pidi siis žongleerima paras kelm ja pettur Lipwig, endine postimaja juht, tulevane rahareformi läbiviija ja keskpanga juht. Lugu keerlebki siis selle ümber, kuidas linnal on raha vaja ja Vetinari suunamisel peaks Lipwig suutma panka juhtides vajalikud ressursid linnale võimaldada.

Nagu öeldud, lugemine läheb kiirelt ja muigemomente on, kuid mitte nii palju või mitte nii tabavaid, kui varasemates Pratchett'ites. Seega isiklikult seda ei soovitaks esimeseks Pratchetti raamatuks, mida lugeda, kuid kui olla juba ta loominguga tuttav, siis ajaviitena täitsa sobib. Lihtsalt ei tasu sealt erilist elamust oodata. 3-

esmaspäev, 18. august 2014

Viktor Pelevin "Libalooma Püha Raamat" (Varrak, 2011)

Lugesin selle raamatu kohe peale "Tšapajev ja Pustota" lugemist ning pean ütlema, et põhimõtteliselt on sõnum ja sisu sama, lihtsalt sõnad selle ümber on teised. Ja võrdluses on "Tšapajev ja Pustota" kindlasti parem. Praegune lugu ise ei ole siiski samas olematuse trööstitu paratamatuse või pääsmatuse võtmes, on kergemates toonides.

Kokkuvõtlikult on loo kangelanna ja nimiteose autor A Huli libarebane, välimuselt seitsmeteistaastane, kuid tegelikult juba neli tuhat aastat siin maakera peal liikunud olend. Libarebased saavad oma saba (nn antenni) aktiveerides luua pettekujutelmi/hallukaid tavaliselt kuni kolmele inimesele korraga. Kuna libarebaste igavese ilu ja energia saladuseks on see, et nad nö varastavad inimeste seksuaalenergiat, siis pole ka ime, et libarebaste igapäevatöö on peamiselt prostitutsioon. Klient ostab enda arvates aja alaealise neiuga, et talle siis taha keerata või teha muid pähe tulevaid asju, kuid reaalse koinimise asemel loob libarebane lumma, mille võimuses klient rassib ja mässab üksinda, elades oma seksuaalenergia välja omast arust konverteeritava neiu peal, kuid see kõik on ainult ta peas. Libarebane laeb kliendi vallandunud energia arvelt oma akusid vahepeal ja ongi järjekordne rahulolev klient ilma päriselt libarebase ihu müümata.

Lugu läheb keerukamaks, kui A Huli koperdab päris libahundi otsa, keda ta armastama hakkab. A Huli avastab, et armastus on võti, mille kaudu on võimalik tunnetuslikult üheks saata olemise tegeliku ei miskiga. Salajane õpetus surematute rebaste jaoks, vabanemise õpetus, millest A Hulile on tema eksistentsi jooksul räägitud, peitub selles, et täita ülilibalooma lõppeesmärk. Vikerkaarevoog on ülilibalooma lõppeesmärk, ülilibaloom on libaloom, kellel õnnestub astuda Vikerkaarevoogu ja Vikerkaarevoog on see, millesse astub ülilibaloom. Ehk siis tautoloogiline seletus vabanemisele, milles Pelevin kasutab juba Tšapajevi ja Pustota jutuajamistest tuttavat kontseptsiooni, et see meie arust reaalne ja olemasolev maailm on olemas vaid seetõttu, et meie seda ette kujutame (nagu unenägugi), ja olles sellest lõksust vabanenud, suudame saada osaks ei millestki, mis on tegelik olemise tasand.

Pelevin ei ole siin eriti oskuslik oma mõtte edasiandmisel ja selle Vikerkaarevoo olemus on kergemini arusaadav, kui läbi on loetud "Tšapajev ja Pustota", sest ka selle lõpus kajastub voog, mis on vikerkaarevärviline ja millesse hüpates Pustota loob omaenda reaalsuse sellisena, nagu talle parasjagu on vaja ja nagu ta soovib.

Pelevini püüe edasi anda sügavamõttelist või terviklikku arusaama olemisest ja maailma üldisest olekust on ka selles raamatus rohmakas ja kuidagi tahumatu. Dialoogid ei tundu usutavad, need on justkui kirjutatud vaid selleks, et oleks keegi, kelle jutumärkidesse autori mõtted panna. Ka tegelaste enda robustsus ja roppus ei oma uudset elementi ja jääb alla Tšapajevi ja Pustota dialoogide labasustele. Kui Pelevin üritab oma raamatutes lugejat šokeerida, siis jääb see püüe hambutuks, kui soovib oma tegelasi labastada või ühemõõtmeliseks jätta, siis see õnnestub tal.

Raamatut on lihtne lugeda ja see lendab käes kiiresti. Sealt leiab ka tavalisi inimsuhete probleemide peegeldusi, vähe on viiteid isikutele või sündmustele, mille teadmine nõuaks laia silmaringi. Ehk siis ei ole väga krüpteeritud raamat ja vahel käib lausa väike pettumus läbi, sest oleks Pelevinilt enamat oodanud. Oh, well. 3

laupäev, 16. august 2014

Viktor Pelevin "Tšapajev ja Pustota" (Varrak, 2001)

Pelevin on minu jaoks olnud veidralt ahvatlev ja siiski tundmatu kirjanik alates sellest ajast, kui ma kunagi sattusin lugema tema raamatut "Sinine latern". Ja "Arvud". Kusagilt mälusopist on Pelevin nüüd pinnale ilmunud taaskord.

"Tšapajev ja Pustota" on raamat, mille kohta on keeruline enda jaoks seisukohta võtta, et mis see nüüd siis oli, mida sa lugesid, või kas see oli hea või halb raamat. Autor jätab su pärast viimast rida sinnasamma maha, eikuskile, kus sa ei oska just läbi loetuga midagi peale hakata. Sise-Mongoolia, iga inimese sisemaailma lõpmata loomingulisus ja tõdemus, et kõik reaalsused on vaid mõistuse valulik püüe genereerida mingit tegelikkust, millele tugineda, millest kinni hoida. Raamatus on käsitletud kaks nö erinevat reaalsust: esmalt Puna-Venemaa koos kantpeade, kokaiini ja sõdimisega, kus saab kokku Tšapajev-Pustota-Anka tandem (vanakooli anekdootide tegelased uues kuues ja uue nurga alt) ja seejärel pilk hullumajja, kus Pustota on koos kolme teise hulluga nö töögrupis, et kollektiivse ravi abil tulemusteni jõuda. Ühel hetkel toimub ka sissepõige omamoodi Valhallasse, kuhu on kogunenud kõiksugu mingis mõttes sõdurisurma surnud. Ja kus Pustotale püütakse selgeks teha, et unenägusid võib olla mitmeid ja see ei tähenda, et üks nendest unenägudest peab tingimata ka tegelikkus olema. Ehk siis toimub liikumine erinevate episoodide ja tegelaste vahel.

Palju sõnademängu ja rõhumist eeldatavatele teadmistele, mis aitavad raamatu sisu avada. Kuid kõigele vaatamata on kõik osad sellest raamatust kirjutatud korralikult ja piisava põhjalikkusega, et raamatu ja selle killustatud osade lõpuni lugemine ei ole mingil juhul problemaatiline ning mingil tasandil loksub see kõik paika ja on arusaadav. Paraku küll vaid selliselt, et raamatu enda mõtte ümbersõnastamine või väljatoomine on problemaatiline.

Soovitan lugeda kõikidel, keda huvitavad uued tegijad ja tuuled kirjanduses ja kellele meeldib lugeda midagi veidrat, mis on filosoofiline, kuid mitte akadeemiline või targutav. 4

reede, 15. august 2014

Aleksei Tolstoi "Insener Garini hüperboloid. Aeliita" (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)

Tegemist on 2-in-1 raamatuga ehk siis kahe täiesti erineva teaduslik-fantastilise romaaniga (loe: ulme).

Kuivõrd insener Garin on mulle tuttav nimi Vennaskonna laulust, siis leidsin, et vaid kohane on ka algtekst ette võtta. Raamat on jutustus sellest, kuidas insener Garin leiutas hüperboloidi (laseri), mille sattumine sotsialistliku Venemaa kätte on tarvilik ja mille sattumist kapitalistliku ja allakäinud läänemaailma (eesotsas Ameerika) kätte tuleb vältida. Garin ei ole aga tavaline teadlane, tal on täitsa maailmavallutaja plaanid. Härra on endale palganud teisikuid (turvalisus ennekõike, teisikute saatus on enamasti Garini asemel surra, et tagaajajad siis enam ei otsiks ja jahti ei peaks) ja planeerib hüperboloidi abil maakera koorest läbi minna, saada ligi maakera sügavustes olevatele kullavarudele, hävitada valuutade kullastandardi seeläbi (ja ometigi ka kapitalistlikud lääneriigid) ja siis seada oma kord püsti.

Garin lööb raamatu käigus ameeriklasest ärimehelt Rolling'ilt üle (või noh, tema juurde läheb üle) Rolling'i elukaaslase, femme fatale Zoja Monrose'i, kellel on rotile omane anne tajuda, kui laev läheb põhja ja milliste sammudega edu saavutada. Garin, vihatud kuid kardetud, saavutab edu piisavalt pikaks ajaks, et tunda end maailmavalitsejana (võttis endale keset merd ühe saare, millelt käske jagas ja kuhu marmorpalee ehitas), seejärel avaldavad riigid talle siiski vastupanu ja kullakaevanduses töötajatele palga maksmiseks saadab Garin vahepeal lausa Zoja merele mööduvate kaubalaevade röövimiseks ja palgaraha kokkuajamiseks. Lõppeb raamat Garinile küll halvasti, kuid vaevalt et oleks mõeldav olnud see, et üks teadlane jääb lõpuks Venemaale käske andma. Vene rahva vastupanu ja võitlusvaim on ikka ülistatud, sama moodi nagu nende eneseohverdused suurema kasu hüvanguks.

Loed raamatut ja Vennaskond kumiseb kõrvus. Täpselt nii ongi.

Aeliita puhul on tegemist siis kosmoseulmega. Algul hakkasin lugema ja sattusin mõttele, et ei tea, kas see on see tekst, mis oli tegelikult aluseks filmile "Safety not guaranteed" (2012). Siiski mitte.

Leiutaja Loss ehitas kosmoselaeva, et minna Marsile uut elu otsima ja kohalikega tutvuma, kuna tal ei olnud Maa peal enam kedagi ja elu näis ilma mõtteta. Loss pani kuulutuse, et otsib reisikaaslast, ja end andis üles Gussev, tavaline ja turske tööline, kes oma armastava ja alandliku naisukese juurest minema kibeles vägitegusid tegema. Mõeldud-tehtud ja mehed lendasid Marsile, leidsid kohalikud, õppisid nende keele ära ja püüdsid kohaneda. Nimitegelane Aeliita, kes venelastele muu hulgas marsi keelt õpetas, oli tolleaegse Marsi valitseja tütar. Venelased on kui jumalused, sest kunagi olid just sellised intelligentsed eluvormid Marsil olnud. Siiski lähevad asjad käärima, kuna teatud kildkond leiab, et venelased tuleks maha nottida, kuna nad võivad ohtlikud olla. Loss ja Aeliita armuvad, toimub revolutsioon (mida Gussev lõpuks eest veab ja mis alla surutakse), võitlused ja lahingud ning lõpuks, pärast mitmeid seiklusi, pagevad poisid kahekesi maale tagasi. Aeliita on siiski elus ja saadab üle tähtede kutsungi, mille Maal asuv raadiotelefonijaam kinni püüab ja milles Aeliita otsib oma armastust, oma Taevapoega.

Tegemist fantastilis-teaduslike ulmejuttudega, mis on pigem nooremale lugejaskonnale mõeldud, kuid millest on huvitav näha läbivat kommunistlikku Nõukogude Venemaad toetavat ja kiitvat hoiakut. Hea on aru saada ja seostada Vennaskonna loo sõnasid. 3+

neljapäev, 14. august 2014

Yehuda Berg "The power of kabbalah: Technology for the soul" (Kabbalah Publishing, 2004)

Vahelduseks sai siis ilukirjandusele ka eneseabi osakonna raamatut loetud. Egas ma algselt seda kätte võttes ei arvanud, et see selline self-help raamat on, kuid mida leht edasi, seda enam sealt kajas läbi see ameerikalik lähenemine "Ja see ei ole veel kõik!", "Siin raamatus toome su ette 12 kabala põhideviisi, millest lähtuda", "Ära usu seda, mida ma siin kirjutan, proovi see kõik omal käel läbi ja siis sa näed ilma uskumata, et see on tõsi!". Stiililiselt mulle väga ei meeldi need autorid, kelle pool juttu läheb selle peale, kui ägedad nad on ja kuidas nemad on ka sinna jõudnud samm-sammult, kuidas kohe-kohe järgnevate lehekülgede juures asume asja tuuma juurde, kuid enne kirjutab sulle veel kellegi testimonial'i ette. Asu asja juurde, mitte ära tekita vahtu ümber.

Aga asja juurde ka selle ülevaatega. Kuivõrd kabala põhimõtted ja kontseptsioonid olid mulle täitsa võõrad (nii nagu keskmise inimese teadmised voodoo'st on see, et midagi nad teevad ja selline asi on olemas. Tegelikult voodoo kohta on keskmise inimese teadmised isegi vist põhjalikumad), siis ma mõneti lootsin, et sealt ma saan mingi ülevaate, mingigi selguse. Nope. Jah, seda raamatut saab lugeda nii, et sul ei ole vaja Zohar'i (üks nende peamine raamat) kõrvale ja sa ei ole seda läbi lugenud, kuid minul oli kogu aeg küll selline tunne, et kuna ilma tervisliku koguse skepsiseta ei saa autori väiteid võtta (tont neid usuhulle teab, igasugu väiteid annab ju keerutada endale kasulikuks), siis oleks vaja ikka algtekstiga või selle teaduslikuma/professionaalsema käsitlusega eelnevalt tutvust teha. Sest autori sõnade kohaselt on enamik maailma teadussaavutusi kabala poolt ette ennustatud ja ette nähtud (minu jaoks oleks sellega analoogiline väide, et nagu Jules Verne on tänapäeva tehnikaimede isa ja tegelikult tuleb talle omistada kogu au allveelaevade ja muude tehnikaimede olemasolu eest) ja isegi 9/11 ehk siis WTC kaksiktornide pommitamine New Yorgis oli täpselt selle kuupäevaga kabalas ette kuulutatud. Eriti huvitav oli minu jaoks see, et väidetavalt oli ka Platon oma ideede maailma teooria või lähenemise maha viksinud kabala tekstidest. Kuivõrd kabala on piibliga end osati seostanud (st piibel on kirjutatud koodkõnes, seda ei saa üks-ühele võtta ja tuleb tõlgendada ning mõista läbi sümbolite jms), siis loomulikult tekkis mul küsimus, et mis ajast kabalistlik uskumus ise pärit on. Ehk siis oleks vajalik ikkagi näpud taha saada algtekstile. 

Kabalistid usuvad, et on 2 peamist reaalsust: meie 1% suurune pimeduse maailm ja 99% suurune valguse tasand. Inimese, kes igapäevaselt elab 1% maailmas, eesmärk on saada (püsiv) ühendus selle 99% maailmaga, sest vaid seal saavad olla su olemuslikud ihad/püüdlused ja taotlused täielikult rahuldatud. Proaktiivne olemine ja katsumuste ületamine viib sind sellele lähemale ja kogu õpetus selle üle keerlebki. Proaktiivsus ei tähenda alati tegutsemist, sama hästi on see mitte tegutsemine olukorras, kus tegutsemine oleks kergema vastupanu teed minemine, kuid sellega ei kaasneks eneseületust. Võidelda tuleb oma impulsside vastu ja üritada mitte elada end ümbritsevale reageerides vaid pigem ise reaktsioone algatades.

Ehk siis kui see ei oleks olnud kirjutatud nii populaarteaduslikult ja lähenemisega "12 easy steps to live your life according to kabbalah", siis oleks ma sellega rohkem rahule jäänud. Kuid eks see oli siis teistsugusele lugejaskonnale suunatud. Nii nagu Jehoova tunnistajate infomaterjalid ei pruugi anda head ülevaadet kristlusest, nii ei tasu ka sellest raamatust lähtudes anda hinnangut kabala kohta. Väga ei soovita, sest raamatu lõpetasin siiski tundega, et ma nagu ei saanudki sellest midagi juurde. Sest see hype ja vaht oli lihtsalt nii rohke. 2

teisipäev, 12. august 2014

Nikolai Gogol "Surnud hinged" (Varamu, 1977)

Raamatu peategelane Pavel Ivanovitš Tšitšikov käib linnast linna ja ostab kohalikelt mõisaomanikelt üles nende surnud hingi. Hinged on siis selle mõisa juurde kuuluvad talupojad, pärisorjad. Ja surnud hinged? Need, kes olid viimase ametliku riigipoolse revideerimise seisuga selle mõisa juures kirjas, kuid kes nüüdseks on kas surnud, ära karanud. Ehk siis mõisate hingekirjas olevad need isikud, kes füüsiliselt enam seal ei ole. Mõisnikud (küll teatavate kõhklustega) müüvad talle neid talupoegi, "surnud hingi", sest sel juhul ei ole need enam nende juures kirjas ja nende pealt ei pea ka peamaksu tasuma kubermanguvalitsusele.

Raamatu algus on nagu pooleliolevasse jutustusse sisseastumine. Lugema motiveerib soov lõpuks teada saada, et mis loom see Tšitšikov siis lõppude lõpuks on ja miks tal neid surnud hingi niiväga vaja läheb. Autor kirjeldab kohalikku seltskonnaelu koos selle osaliste kõikide iseloomujoonte ja välimusega, kuid peategelase tõelised motiivid ja tegutsemise põhjused jäävad kuni päris lõpuni lugeja eest varjule. Just see võimaldab vahepeal ka lugejal mõelda, et ei tea kas Tšitšikov võtab nüüd naise, jääb paikseks ja keskpäraseks seltskonnainimeseks või on siin loos veel midagi tulemas.

Raamat illustreerib karjeristlikke püüdlusi, ametkondade bürokraatiat ja seltskonnanormidest kinnipidamist. Huvitav lähenemisnurk tsaariaegsele Venemaale, pärisorjadele ja ühiskonnaelule. See raamat ei ole ühetasandiline ja loo moraal või autori mõtted ei ole üheselt leitavad ja määratletud. Ma usun, et selle raamatu omapära võibki seisneda just selles teistsuguses lähenemises ja hinnangus tolleaegsele ühiskonnale. 3

esmaspäev, 11. august 2014

Piret Mäeniit "Aleksei Turovski ja teised loomad" (Tänapäev, 2013)

Loed seda raamatut ja mõtled Gerald Durrellile. Sest kogu see kirjastiil ja kõik need jutustused on väga sarnased ja kuvandavad inimest, kes siiralt, kirglikult ja üdini huvitub ja hoolib loomadest. Ja näeb loomasid tervikuna, nende eripäradega ja oma iseloomujoontega. Seega usun, et sobiv lugemine inimesele, kellele Gerald Gurrelli jutud on istunud.

Loed raamatut justkui ülevaadet mõnest loomaaia eksponaadist. Raamatule on lisatud Turovski enda poolt tehtud joonistusi ja perekonnafotosid. Ja kõige üllatavamaks infokilluks minu jaoks kujunes see, et Aleksei Turovski on allergiline paljude sõraliste, kabjaliste, näriliste ja mõnede suleliste vastu (eks see mõjutas siis seda, miks ta omal ajal läks põhitöökohalt loomaaiast ära - allergia tõttu). Egas see ei ole siiski huvi kõige elava ja liikuva vastu vähendanud, millest raamat ka korraliku ülevaate annab. 

Kõigile, kes peavad Aleksei Turovskit sümpaatseks või kes soovivad teada, kuidas on tema elu kujunenud ja milline see on olnud, soovitan lugeda. 4+